Hadithi yangu na Mawasiliano Isiyo na Vurugu (NVC) ilianza jioni moja ya Siku ya Wapendanao mnamo Februari 2010 wakati wa mkutano na Thomas D'Assembourg. Ilikuwa ufunuo wa kweli: Niligundua mtazamo wa ubinadamu ulioambatana na mitazamo na matarajio yangu ya kina, haswa kupitia dhana kwamba kimsingi, wanadamu, zaidi ya yote, wanataka kuchangia ustawi wa kila mmoja na utunzaji wa maisha. Wakati huo huo, niligundua vurugu ndani yangu na karibu nami wakati mahitaji yaliyopuuzwa yanaonyeshwa katika mfumo wa hukumu, malalamiko, madai, na hatia.
Utambuzi huo ulikuwa na athari kubwa kiasi kwamba uliniongoza kwenye njia mpya ya kujifunza na mabadiliko, ukiniongoza polepole kufuata programu ya mafunzo ya AI-NVC na Hélène Domergue na Issâ Padovani (2012-2015) na kisha wimbo wa cheti cha ACERTIF (2016-20). Majukumu haya mawili kama mwezeshaji na mkufunzi kwa kawaida yaliniongoza kwenye mabadiliko katika mwelekeo wa kitaaluma, kwani nina shauku ya kuunganisha NVC katika shughuli zangu.
Mnamo 2017, nilijiunga na Hélène Domergue katika timu ya walimu ya programu ya AI-NVC, ambapo yeye ni mtu muhimu. Nimekuwa nikishirikiana kwa shauku katika mafunzo haya kwa miaka kadhaa. Ninachofurahia hasa kuhusu programu hizi za miaka mitatu ni kuendelea kuimarisha uigizaji wa uponyaji na kupata nguvu zake. Pia ninathamini kuwasilisha mbinu inayokuza uwajibikaji binafsi, utu, na uhuru wa wale wanaoungwa mkono. Ninaamini kwamba mabadiliko ya mtu binafsi ni sharti la mageuzi ya kijamii kuelekea ubinadamu zaidi, amani, na kushiriki.
Ikilinganishwa na miktadha mingine ambapo nina motisha ya kufundisha NVC, uzoefu wangu wa kitaaluma kama mwalimu na uzoefu wangu kama mama wa watoto watatu wakati mwingine hunielekeza kwenye nyanja za elimu, taasisi, na uzazi. Wakati huo huo, kwa ujumla mimi hupata shauku ya kufanya kazi na hadhira ya kila aina, kwani naamini naweza kusema kwamba napenda mahusiano na watu katika utofauti wao.
Mon histoire avec la CNV commence un soir de Saint Valentin, en février 2010, lors d’une conférence de Thomas D’Assembourg. Ce fut un véritable coup de foudre : je découvre une vision de l’humain qui répond à mes perceptions et aspirations profondes, notamment à travers le postulat que dans son essence d’origine, l’être humain aime par-dessus tout contribuer au bien-être les uns des autres et prendre soin de la vie. En même temps je prends conscience de la violence, en moi et autour de moi, quand les besoins négligés s’expriment sous la forme de jugements, de plaintes, d’exigences, de culpabilisation.
Le déclic est suffisamment bouleversant pour m’entrainer sur une nouvelle voie d’apprentissage et de transformation qui m’amène petit à petit à suivre le cursus en AI-CNV avec Hélène Domergue et Issâ Padovani (2012-15), puis la filière ACERTIF (2016-20). Ces 2 casquettes d’accompagnante et de formatrice me conduisent tout naturellement vers un changement d’orientation professionnelle car j’ai à cœur de mettre la CNV au cœur de mes activités.
En 2017 je rejoins Hélène Domergue dans l’équipe pédagogique du cursus AI-CNV dont elle est personne source. C’est avec beaucoup d’enthousiasme que je coopère depuis plusieurs années dans cette formation. Ce qui me plait particulièrement lors de ces cursus sur 3 ans c’est de continuer d’approfondir le jeu de rôle de guérison et d’en expérimenter sa puissance. J’apprécie aussi de transmettre une posture qui favorise qui favorise la responsabilisation personnelle, la dignité et la souveraineté des personnes accompagnées. Je nourris la confiance que les transformations individuelles sont le préalable de l’évolution de la société vers davantage d’humanité, de paix et de partage.
Par rapport aux autres contextes où j’ai de l’élan à transmettre la CNV, mon expérience professionnelle d’éducatrice et mon vécu de maman de 3 enfants m’orientent de temps en temps vers les domaines de l’école, de l’institution et de la parentalité.
En même temps, à priori, tous les publics peuvent susciter mon intérêt car je crois pouvoir affirmer que j’aime la relation et les gens dans leur diversité.