Safari yangu na Mawasiliano Yasio na Vurugu (NVC) ilianza mwaka wa 2017, katikati ya dhoruba ya kibinafsi: talaka yangu na kuvunjika kwa familia yenye watoto wanne. Katika kipindi hicho cha hatari kubwa, nilikumbana na NVC kama vile mtu hupata boya wakati anajitahidi kuweka kichwa chake juu ya maji. Haraka sana, nilihisi jinsi mbinu hii inavyoweza kubadilisha maono yangu ya maisha na kuniunganisha tena na ubinadamu.
Mawazo matatu yaliashiria mwanzo wangu:
- Nina mahitaji.
- Mawazo yangu sio hisia zangu.
- Ninawajibika kwa kile ninachohisi.
Misingi hii ilisababisha tetemeko la ndani la kweli na kufungua njia ya mabadiliko ambayo yalinifanya kuwa hai zaidi, huru, na kujipatanisha zaidi na mimi. Kidogo kidogo, njia hii mpya ya kupatikana mahali pake katika uhusiano na mazingira yangu. Niligundua njia nyingine ya kuhusiana: ya kweli zaidi, yenye heshima zaidi, yenye lishe zaidi.
Kwa miaka mingi, nilipata - na kujenga - jumuiya ya kujifunza, mazoezi, na msaada. Ilinibeba, kunitia moyo, kunilisha… na kunipa fursa, kwa upande wake, kushiriki.
Tayari nikiwa mkufunzi wa mawasiliano, jukumu langu kwa kawaida liliendelea kuwa hamu ya kushiriki NVC kwa uhalisi. Ni kwa kushiriki huku ambapo NVC ilikita mizizi katika maisha yangu, zaidi ya uzoefu wangu wa kibinafsi. Uthibitishaji ulionekana kwangu kama hatua ya kawaida: njia ya kuheshimu niliyopokea na kuipitisha kwa zamu yangu.
Leo, kama mkufunzi wa kujitegemea, ninahisi kuwa halali na tayari kuendelea na maambukizi haya. Nina usikivu mahususi kwa uhusiano wa wanandoa na familia, kupitia warsha za mazoezi, na pia nina fursa ya kufanya kazi katika mazingira ya afya, elimu, kisaikolojia, na jela.
Ni ndani ya nafasi hizi ambapo ningependa kuendelea kufungua njia za mabadiliko - za kibinafsi na za pamoja.
Mon chemin avec la Communication NonViolente a commencé en 2017, au cœur d’une tempête personnelle : mon divorce et l’éclatement d’une famille avec quatre enfants. Dans cette période de grande vulnérabilité, j’ai rencontré la CNV un peu comme on trouve une bouée quand on lutte pour garder la tête hors de l’eau. Très vite, j’ai senti combien cette approche pouvait transformer ma vision de la vie et me relier profondément à l’humanité.
Trois prises de conscience ont marqué mes débuts :
- J’ai des besoins.
- Mes pensées ne sont pas mes sentiments.
- Je suis responsable de ce que je ressens.
Ces fondations ont provoqué un véritable tremblement intérieur et ouvert un chemin de transformation qui m’a rendue plus vivante, plus libre et plus alignée avec moi-même. Peu à peu, cette nouvelle manière d’être s’est invitée dans mes relations et mon environnement. J’ai découvert une autre façon d’être en lien : plus authentique, plus respectueuse, plus nourrissante.
Au fil des années, j’ai trouvé — et construit — une communauté d’apprentissage, de pratique et de soutien. Elle m’a portée, inspirée, nourrie… et offert l’opportunité, à mon tour, de transmettre.
Déjà formatrice en communication, mon rôle a naturellement trouvé sa continuité dans l’élan de partager la CNV avec authenticité. C’est dans ce partage qu’elle s’est enracinée dans ma vie, au-delà de ma propre expérience. La certification m’est apparue comme une étape naturelle : une manière d’honorer ce que j’ai reçu et de le transmettre à mon tour.
Aujourd’hui, comme formatrice indépendante, je me sens légitime et équipée pour poursuivre cette transmission. Je garde une sensibilité particulière pour les liens de couple et de famille, à travers des ateliers de pratique, et j’ai aussi la chance d’intervenir dans des milieux de la santé, de l’éducation, psychosociaux et pénitentiaires.
C’est dans ces espaces que je souhaite continuer à ouvrir des voies de transformation, à la fois individuelles et collectives.